Foto: PA Wire/Press Association Images/Scanpix

-1. päev: Väljasõit rohelusse (5)

Autor: Taavi Libe | Avaldatud: 26.07.2012 21:23

Tere, Sõber!

Tänase päeva esimesel poolel oli minu tööülesanne väljasõit rohelusse.

Kahjuks ei kaasnenud sellega piknikukorv ja kaunik näitsik lendlevas suvekleidis, mis Londoni jaoks ebaharilikult kuuma ilma oleks sobinud kui Vladimir Klitško rusikas David Haye silmaauku. Välkkomandeeringu eesmärk oli sõudjatega mõni sõna juttu puhuda ja see reportermaki kaasabil raadiokuulaja jaoks helifailiks sünteesida.

Rännakut Eton Dorney'le alustasime telehääl Lembitu ja kaameramees Taunoga kell kaheksa hommikul, kui kodulävelt bussile astusime. Kuna ei mina ega Lembitu polnud suutnud telefoniliini pidi tabada neljapaadi mootori peamehaanikut Mattit, läksime sõiduaega valides ehku peale välja. Seda võis võrrelda olukorraga, kui sõidad Tallinnast Paidesse sõbrale külla, aga ei tea, kas ta üleüldse kodus on.

Aga see selleks. Ümberistumise pidime tegema IBC-s ning kuna vahepeal oli Lembitu tabanud Eesti sõudmise juhtpersooni Jaani, kes kinnitas, et sõbrad on Paides olemas, tundus elu lill. Kuni selle hetkeni, kui meid Etonisse sõidutama pidanud buss ei tulnud. Kõigepealt ei tulnud kümme minutit. Siis ei tulnud pool tundi ja lõpuks ei tulnud tund aega. Siis jõudis graafiku kohaselt kätte järgmise bussi aeg, aga mida ei ole...

Ma ei oska öelda, mis lõpuks olukorrale lahenduse tõi, aga arvan, et oma märkimisväärne osa oli selles tippdirigendi energiaga žestikuleerinud Lembitul, kelle hääl kohalike tegelinskitega asju ajades oli kohati nii pingeliseks kruvitud, nagu oleks meid ümbritsenud betoontalad Pragelato suusaradadeks muundunud ja Lembitu ise parasjagu Kristina Šmiguni kullasõitu kommenteerinud. Aga buss tuli. Tund ja kümme minutit ettenähtust hiljem. Tund ja 20 minutit sõitu ka otsa ning olimegi sõudemekas. Sõit oli iseenesest tore. Bussiaknast paistis Big Ben, Westminster Abbey, abortide vastu protesteerinud briti noorsugu ja palju muud huvitavat.

Londoni kivide vahelt mõneks ajaks välja pääseda oli muidugi vabastav. Sõudekanal oli ümbritsetud lammastega, metsa vahelt paistis Windsori loss ja üldse oli kogu õhustik sarnane "Midsomeri mõrvade" sarjast tuntud inglise küla idülliga, et tahtmatult vaatasin pidevalt üle õla veendumaks, et keegi mind parasjagu maha koksata ei taha.

Sõudjad jagunesid oodatult kahte gruppi. Neljapaadi liikmed Kaspar, Tõnu ja Andrei tundusid olevat keskendunud ja valmis võitlema medali eest. Allarit ei õnnestunud mul hirmpikaks veninud retke tõttu näha. Noorukesed kahepaadimehed Jüri-Mikk ja Geir tundusid isalt krediitkaardi näpanud lasteaialastena kommipoes. Neile on Londoni mängud avastamise aeg. Iga hetk pakub midagi uut. Mis seal salata. Tunnen ennast samamoodi.

Parimat!
Taavi

Teeb kõrvale pai: Ennio Morricone - The Green Leaves of Summer

Kommentaarid

Vastuse lisamiseks sisene ERR kasutajatunnuse ja parooliga või vasta ilma sisse logimata alljärgneva vormi kaudu.


Kommenteerimise hea tava reeglid

KÕIK UUDISED