Üks ajajärk sai läbi. Alates Nagano hooajast olime harjunud, et kui tuleb taliolümpia, on Kristina kohal ja ei jälgi mitte papa Coubertini motot vaid sõidab võidu peale.

Igal juhul on  õhus tunda lõpu algust. Poodides on allahindlused (Millegipärast nendel asjadel, mida mina olen kiibitsenud, hinnad langeda ei taha). Paar päeva tagasi hakkas e-postkast vahendama e-kirju, milles palutakse märkida tehnika ja iseenda kokkulappimise päeva ja kellaaegu.

Huvitav, kui suur ikkagi Eestis olümpiamasendus on. Või on üldse?

Viimase poole aasta jooksul on Eesti spordisõber elanud üle nii korvpallikoondise rännaku mudaliigasse kui nüüd siis ka teatemeeskonna viimase koha. Kossukoondise põrmu langemiseks olime vaimus valmis juba mitu aastat. Suusakvarteti tagasikäiku pelgasime, aga mitte sellise kiirusega.

Mida mõtleb või tunneb raadioreporter koduriigi sünnipäeval kümnetunnise ajavahe kauguselt?

Mõtleb vähem, kui kodus ja tunneb rohkem kui kodus.

Alates olümpia esimesest päevast oli õhtusel ajal söögi-joogi kohta sissepääs ilma ukse taguses sabas seismata võimatu. Sabad algasid täpselt OM-avapäeval, inimesed seisid rahulikult ja ei lasknud end sabatamisest segada.

Kui ma saaks kuldkalakeselt midagi soovida, siis oleks see võimalus elada päeva Andrus Veerpalu nahas. Põhjus: uudishimu.

Meie atleetide nadide tulemuste taustal paistab seekordne heietus ilmselt kummalisena. Aga sealt ta tuleb: ma ei ole tükil ajal viibinud nii positiivses keskkonnas kui Whistler Village.

Tavaliselt me kolleeg Lilloga suusareportaažid eel tuure väga kõrgele ei kruvi. Analüüsime variante, aga jätame reeglina kuulutamata, et see või teine Eesti sportlane läheb medali, seda enam kulla järele.

Eestile pakuti olümpiale kahevõistluskohta ja Eesti ei võtnud seda vastu. Kaitseme sportlast, väitis Toomas Savi. Käitume kahepalgeliselt, väidan mina.